Üldine iseloomustus
1) homöotermsed (püsisoojased),
2) nahk näärmeterikas (nt. higi- ja piimanäärmed) ja kaetud karvadega,
3) süda jaotunud neljaks, aordikaartest säilinud ainult vasakpoolne (arteriaalne ja venoosne veri teineteisest täielikult eraldatud,
4) poegijad (v.a. ürgimetajad),
5) suuraju poolkerad maksimaalselt arenenud,
6) keskkõrvas 3 kuulmeluukest,
7) üksteisest eristunud (lõike-, silma- ja purihambad) hambad hambasompudes,
8) 2 kuklapõnta,
9) ninaõõs eraldatud suuõõnest sekundaarse suulae abil,
10) diafragma jaotab kehaõõne rinna- ja kõhuõõneks.

Katted, näärmed ja sarvmoodustised
Imetajate nahka iseloomustab paksus, alusnaha tugev areng, näärmeterohkus ja karvade ning teiste sarvmoodustiste teke.
Nahk koosneb marrask-, päris- ja alusnahast. Marrasknahk (epidermis) enamasti õhuke (v.a. paksem marrasknahk mõnedes piirkondades (nt. taldadel, kaamelite põlvedel) või mõnedel rühmadel (nt. vaalalised, londilised) üle keha). Koosneb sarv- (koosn. sarvestunud ja surnud rakkudest) ja kasvukihist (koosn. elusatest rakkudest, mis paljunemisvõimelised, nende abil toimub naha uuenemine ja nahavigastuste paranemine). Kasvukihis on nahale värvuse andvad pigmendid. Pärisnahk (dermis) on paksem rakuvaene sidekoeline (kollageeni kimpudest koosnev) moodustis, annab nahale tugevuse ja sitkuse, sisaldab (pms. pindmises osas) veresooni, närvilõpmeid, retseptoreid ja näärmeid. Alusnahk (subcutis) koosneb kohevast sidekoest (suuresti rasvarakkudest), kaitsva ja toidureservi ülesandega.

Näärmed: rasu-, higi- ja piimanäärmed. Rasunäärmed toodavad rasu ja avanevad enamasti karvanääpsu. Rasu kaitseb nahka ja karvu kuivamise ja märgumise eest, selle lõhn soodustab äratundmist. Higinäärmed avanevad naha pinnale või karvanääpsu, olulised termoregulatsioonis (jahutamine auramise läbi). Üle kogu keha paiknevad higinäärmed vaid vähestel, nt. lambal, hobusel, mõnedel ahvidel. Enamikul imetajatel enamik higinäärmeid koondunud mõnda kindlasse kehapiirkonda. Osa higinäärmeid toodavad mõnedel liikidel lõhnavat eritist, mistõttu nimetatakse neid sel juhul lõhnanäärmeteks (nt. kärplaste pärakunäärmed, kitsede sõranäärmed, kopra muskusnäärmed jmt.), milledel on ülesanne vaenlaste eest kaismisel, sugupoolte leidmisel või territooriumi märgistamisel. Piimanäärmed on olemuselt muundunud higinäärmed, toodavad järglaste toitmiseks vajalikku piima. Koondunud enamikel nisadele (v.a. ainupilulistel näärmeväljadele): pärisnisad (piimanäärmejuhad avanevad nisa tipule, nt. primaadid) ja ebanisad (piimanäärmejuhad avanevad nisasisese kanali põhja, nt. veised).
Sarvmoodustised: küünised, küüned, sõrad, kabjad, soomused, pärissarved, õõnessarved, umbsarved, karvad.

Pärissarved (100% marrasknaha tekised) ainult ninasarvikul. Õõnessarvad (nt. koduveisel) asestsevad luulisel alusel ja püsivad kogu eluaja (erandiks harksarvik), umbsarved (nt. põdral, metskitsel) on luulised moodustised, mis vahetuvad igal aastal.

Karvastik enamasti hästi arenenud. Karvad jagunevad pealiskarvadeks ja alus- e. villkarvadeks. Enamikel mõlemad, on ka erandeid: nt. hüljestel, põhjapõdral, sigadel aluskarvad redutseerunud, samas nt. muttidel redutseerunud pealiskarvad. Pealiskarvade erivormideks on harjased (nt. sead), okkad (nt. siilid) ja kompekarvad e. vibrissid (nt. kassidel). Karvavahetus toimub tavaliselt kevadeti ja sügiseti.

Toes
Üldiseks iseärasuseks kõhrkoe rohkus noorloomadel ja täiskasvanud isendite luustiku suhteliselt tugev luustumine. Toruluud luustuvad mõlemast otsast ja keskelt eraldi ning need osad liituvad omavahel hiljem, seega juba noores eas tugevad liigesed. Selgroolülid jagunevad kaela-, rinna-, nimme- ja sabalülideks. Kaelalülisid 7. Selgroolülide vahel puuduvad liigesed (v.a. I ja II lüli vahel). Selle asemel lülidevahelised kõhrelised kettad (liidus) - seega selgroog vähemliikuv kui roomajatel. Koljuluudel tendents liitumiseks, mis toimub aga võrdlemisi hilja. Kuulmeluukesi erinevalt roomajatest ja lindudest 3: vasar, alasi ja jalus. Jäsemed suunatud alla, mitte kõrvale nagu roomajatel. Eesvöödet iseloomustab abaluu tugev aareng. Kaarnaluu liitub abaluuga, moodustades selle kaarnajätke. Esijäsemetega keerukaid liigutusi tegevatel liikidel ka hästi arenenud rangluu (nt. esikloomalised), teistel see mandunud või puudub (nt. kabjalised, sõralised). Tagavöötmes on niude-, pära- ja süleluu kokkukasvamise tulemusena moodustunud puusaluu. Süleluud liituvad omavahel, mistõttu on imetajate vaagen kinnine.

Jäsemete toeses digitigraadidel (varvulkõndijad) ja unguligraadidel (kabjalkõndijad) küünar- ja pindluu redutseeruvad, randme- ja kämblaluud seostuvad tugevasti ning kämbla- ja pöialuud osalt pikenevad, osalt kaovad või redutseeruvad. Plantigraadidel (tallulkõndijad) selliseid muutuseid ei toimu, kämbla- ja pöialuud on lühikesed, küünar- ja pindluu olemas; kõndimisel pöid ja kand vastu maad.

Siseelundid

1. Närvisüsteem ja meeleelundid
Peaaju suhteliselt suur, sellest põhiosa moodustab ees- e. suuraju. Otsaju poolkerad väga hästi arenenud. Suuraju välispinnal eristunud hästi arenenud uuskoor e. mantel. Ka liigutusi koordineeriv väikeaju hästi arenenud. Seljaaju pea täielikult peaaju "tööriist" - ilma peaajuta ei saa kuidagi läbi.
Kuulmis- ja tasakaaluelundis (st. kõrvas ;)) hästi arenenud sisekõrv, olemas kõrvalestad, st. välja arenenud ka väliskõrv. 3 kuulmeluukest. Haisteelundid ninaõõnes. Kuna enamik haistmisrakke asuvad peamistest õhuteedest veidi kõrval, siis lõhna paremaks tajumiseks vajalik nuusutamine. Haisteelundi sisepinda suurendavad ninakarbikud, mis mõnedel liikidel suured (enamik imetajaid, nt. koer), osadel väikesed (nt. primaadid, vaalalised ja loivalised) - viimased tajuvad lõhnu halvemini. Nägemine olenevalt liigist (st. vastavalt vajadusele) binokulaarne (nt. kiskjad) või monokulaarne (nt. erinevad rohusööjad). Videviku- ja ööloomadel keskmisest suuremad silmad, pinnases tegutsevatel loomadel seevastu väikesed ja redutseerunud. Teravustamisel muutub ainult läätse kuju. Maitsmisrakud koondunud pms. keelele aga ka kurgus ja kõrikaanel. Maitsmismeel suhteliselt hästi arenenud. Nahk on tundlik - kompimiselund. Mõni naha piirkond tundlikum kui teised.

2. Seedeelundid
Seedekulgla algab suuavaga, lõpeb pärakuga. Suuõõs on ümbritsetud mokkade ja põskedega. Rohkelt süljenäärmeid. Hambad tekodontsed - paiknevad hambasompudes. Juur, kael, kroon, dentiin, email, tsement, säsi, hambaõõs (juure osas nim. kanaliks).

Madalakroonilised - brahhüodontsed; kõrgekroonilised - hüpsodontsed (loomad, kes toitumisel puutuvad kokku kulutava materjaliga nagu hein, oksad, muld jmt. nt. hobused, närilised, metssiga). Emailiköbrukeste järgi: sekodontsed - mitu teravat köpru (kiskjad), bunodontsed - mitu nüri köpru (segatoidulised, nt. inimene, karu, sead), lofodontsed - paarikaupa liitunud, köbrud ühendatud, moodustavad harjakesi (närilised (rott, hiired jms.), kabjalised (sebra, hobune jms.)), selenodontsed - hammastel poolkuujad kurrud (mäletsejad, nt. metskits, põder).

Hambad vastavalt ülesandele eristunud: lõikehambad e. intsisiivid (incisivi - I), silmhambad e. kaniinid (canini - C), eespurihambad e. premolaarid (praemolares - P) ja purihambad e. molaarid (molares - M). Igal liigil kindel arv hambaid - hambavalem: vasak suupool I.C.P.M./ I.C.P.M., nt. elevant: 2002/0002.

monofüodontset hammastikku (elu jooksul ei vahetu, nt. nn. tarkusehambad), difüodontset hammastikku (toimub piimahammaste vahetumine jäävhammastega) ja polüfüodontset hammastikku (imetajatel ei esine, küll aga kaladel, kahepaiksetel ja paljudel roomajatel).
Keel lihaseline, rohkete näsadega. Teisene kõvasuulagi. Pehme suulagi lõpeb kurgunibuga. Söögitorus mitmekihiline limaskesta epiteel, näärmeid selles pole. Söögitoru läbib diafragma ning läheb seejärel üle maoks. Magu ühekihiline, näärmerikas. Tavalisim mao tüüp on ainukambriline (nt. inimesel). Mitmekambriline magu on nt. mäletsejatel, kellel on nelja kambriline magu: vats, võrkmik, kiidekas ja libedik - päritolult on vaid libedik mao osa, teised on tegelikult söögitoru laiend - seepst toimub esimeses kolmes toidu mehaaniline töötlus ja kääritamine, seedenõre lisatakse alles libedikus. Rohusööjatel, kel magu lihtne, toimub kääritamine käärsooles (enne jämesoolt) (nt. jänes, hobune). Toidu paremaks seedimiseks söövad sel juhul paljud loomad oma väljaheited uuesti sisse - koprofaagia (nt. jänes). Peensool jaguneb kaksteissõrmik-, tühi- ja niudesooleks. Peensool on enamikel imetajatel võrdlemisi pikk ja etendab peamist osa toidu seedimisel. Jämesool jaguneb pime-, käär- ja pärasooleks. Pimesool on lihatoidulistel liikidel lühike, taimtoidulistel aga pikk ja ruumikas (eriti väikese ning lihtsa ehitusega maoga taimtoidulistel, nt. hobusel, jäneselistel, paljudel närilistel), mõnedel rühmadel (nt. kärplastel, kaslastel, putuktoidulistel) puudub. Käärsool suhteliselt ruumikas, mida lihtsam magu seda ruumikam üldiselt. Pärasool on lühike ja lihaseliste seintega, mis pärasoole lõpuosas moodustavad sisemise pärakusulguri. Väljaspool pärasoolt ka välimine pärakusulgur, mis erinevalt sisemisele allub tahtele. Kloaak esineb imeajatest vaid ainupilulistel, teistel pärasoole lõpuosa ja sugu- ja kusejuhad eraldatud lahkliha abil - moodustub pärak.

LAHATUD KÜÜLIK. 2 - söögitoru; 3- magu; 4 - maks; 4' - sapipõis; 5 - kõhunääre; 6 - umbsool; 7 - umbsoole ussripik; 8 - pärak; 10 - südame parem vatsake; 12 - südame parem koda; 13 - aordi kaar; 17 - käärsool; 20 - vasak kops; 21 - vasak neer; 22 - vasak neerupealis; 23 - parem kusejuha; 24 - kusepõis; 25 - vasak munasari; 26 - vasak munajuha; 27 - põrn; 29 - hingetoru

3. Hingamiselundid (vt. ka lahatud küüliku pilti ülal)
Ninaõõne limaskesta pind suur (tänu erinevatele karbikestele). Kõris moodustab kõri limaskest häälekurrud, mis koos vastavate sidemete ja lihastega moodustavad häälepaelad, mille abil toimub häälitsemine. Häälitsemine toimub väljahingates. Kõri läheb üle trahheaks, mis jaguneb kaheks kopsutoruks. Kopsud on hästi arenenud, kopsusombukeste rohkus võimaldab intensiivset hingamist, mis on vajalik homöotermsuseks. Hingamine toimub rinnaõõne mahu muutmise teel, millest võtavad osa roietevahelised lihased ja diafragma. Kõige kiiremini hingavad käsitiivalised, kõige aeglasemalt kiskjalised.

4. Ringeelundid (vt. meeldetuletuseks jälle pilti lahatud küülikust)
Süda 4-kambriline: 2 koda ja 2 vatsakesest. Arteriaalne veri venoossest seega täielikult eraldatud. Venoosne veri koguneb paremasse kotta ja väljub paremast vatsakesest kopsuarteri kaudu kopsudesse, kust arteriaalne veri tuleb kopsu arteri kaudu vasakusse kotta ja väljub südamest vasaku vatsakese kaudu aorti. Väikestel imetajatel süda suhteliselt suurem ja lööb kiiremini kui suurtel imetajatel. Aort moodustab nagu lindudelgi vaid ühe kaare, kuid sedapuhku pöördub vasakule (loodetel on 2 aordikaart). Erütrotsüüdid tuumadeta väikesed kettalised rakud.

5. Erituselundid (lahatud küüliku pilt!)
Erituselunditeks neerud, kusejuhad, -põis ja kusiti. Neerud on suhteliselt väikesed, kinnitunud kõhuõõne tagaseinale. Neerude pealispind enamasti sile (nt. putuktoidulised, käsitiivalised, esikloomalised, paljud kiskjad), mõnedel aga köbruline (nt. veised, elevant, hüäänid) või jaotunud sagarateks (vaalalised, hülged, saarmas, karud) (- neeru välispinnal pole taksonoomilist olulisust). Kummastki neerust algav kusejuha suubub kusepõide. Kusi väljub kehast kusiti kaudu.

6. Suguelundid (küülik!)
Isasloomade suguelundid (-näärmed), seemnesarjad e. raiad, on kõhuõõnes vaid üksikutel rühmadel (ainupilulised, vaalalised, meriveiselised, elevandid, ninasarvikud, mõned putuktoidulised ja napihambulised), teistel on langenud need kõhuõõnest välja kubemepiirkonda naha alla või spetsiaalsesse nahast kotikesse (kukuti e. munandikott). Kukuti õõs jääb kubemekanali kaudu kõhuõõnega ühendusse ja mõned loomad võivad raiad selle kaudu kõhuõõnde tagasi tõmmata (nt. hobune, jänesed, siilid). Seemnejuha, seemnepõiekesed (viimased puuduvad ainupilulistel ja kukkurloomalistel ning paljudel kiskjalistel ja vaalalistel), kusiti. Seemnevedelik väljastataksegi kuse-sugu kanali kaudu. Viljastamine sisemine ja toimub suguti e. peenise abil. Paljudel imetajatel (kukrulised, kiskjalised, loivalised, vaalalised, närilised, käsitiivalised, poolahvilised ja mõned ahvilised) esineb sugutiluu.

Emasloomade munasarjad on ühesuurused sümeetrilised elundid (v.a. ainupilulised, kel vasakpoolne munasari suurem kui parempoolne). Munajuhad, emakas.

Emakas võib olla paariline (emakad suubuvad tuppe eraldi: elevandid, mõned närilised, jäneselised), kaheosaline (emakad liituvad lõpmises osas ja suubuvad tuppe koos: sead, mõned kiskjad, mõned käsitiivalised ja närilised), kahesarveline emakas (emakad kokku kasvanud suuremas osas kui eelmisel juhul, kuid siiski mitte täielikult: kabjalised, sõralised, vaalalised, putuktoidulised, mõned kiskjalised) või lihtemakas (emakad liitunud kogu ulatuses: esikloomalised, mõned käsitiivalised).

Erinevate imetajate platsentad jaotatakse vastavalt koorioni hattude paiknemisele difuusseks (nt. seal), sagaraliseks e. kotüledonaarseks (nt. veis), kettaliseks e. diskoidseks (nt. putuktoidulised, ahvid, karu) ja tsonaarseks (nt. kass, koer, hülged, kährik) platsentaks.

platsenta tüübid

Materjali koostas Egle Tammeleht 2007.a. jaanuaris, õrnalt kõpitsetud detsembris 2009. Täiendused ja parandused teretulnud!